Friday, March 25, 2011

Sinisest vaikusest

Aitab! Viimane kord jääb juba ammu vanasse aastasse. Varsti märtski juba läbi. Aga mina pole eriti kaugele omadega jõudnud. Eks ma kudunud olen ikka. Paar kampsunit sain talvega ikka valmis. Viimase lõpetasin veel enne kevadet ära AGA läheb täielikult ümbertegemisele. Vat selline.
Mulle kohe meeldis see muster, kui ma ta siit leidsin aga ma kuigi ma tegin ta omast arust oma mõõtmete järgi, siis jäi ta mul ikka väga suur selga ja seega läks kõik harutamisele. Ja alustada tuleb otsast peale. Muidu oli kerge muster ja 4mm varrastegaläheb ühe sellise kudumine üsna ladusalt.

Teinud pole peale koolis käimise väga midagi. Varsti varsti valmib mu esimene suurem õmblustöö - voodriga jakk/mantel. Õmblemise õppimisest on kasu küll. Ikka mõnus on õmmelda, kui natuke juba oskad ka. Aga eks seda praktikat on veel kõvasti vaja.
Lõikeid on juba üsna mitmeid järjekorras. Tegelikult polegi asi ajas (et ma ei jõuaks neid valmis teha), vaid hoopis selles, et ma ei leia sobivaid kangaid. Võibolla ma pole piisavalt otsinud või ma ei tea. Endal on mõte peas, et milline ese peaks lõpuks välja nägema aga õiget kangast sinna juurde leida tundub olevat paras pähkel. Või siis lihtsalt üht korralikku päevast uurimisretke kangapoodidesse.


Täna lõpetaksin hoopis sinisega. Kõik. Ilusat kevadet!

3 comments:

  1. Kuuule! Kas Sina istusid üleeile õhtul pojaga Viljandi-Tallinna rongis ja harutasid tumesinist kudumit? Kui jah, siis ma istusin Su kõrval, üle vahekäigu. Ei julgenud väga jõllitada (otsi kokku sel hetkel ei ühendanud ka üldse), kuigi igasugune käsitöötamine (ka harutamine) avalikus ruumis tõmbab mind ligi nagu meepott kärbest. :-)

    ReplyDelete
  2. Tead, ma nagu korra (ok rohkem kui korra) vaatasin, et kas oled Sina. Täitsa Sinu moodi olid aga siis mõtlesin, et mis on võimalused, et Sa niimoodi Viljandist-Tallinna sama rongiga sõidad?! Ja kuigi ma lõpuks mõtlesin, et küsin siis ikka ei julgenud. Häbi mulle ikka!! Aga jah harutama pidi ja õnneks olen ma sellest üle saanud, et nii suurt tööd nagu üles harutada ei tahaks. Sest lõppude lõpuks, kui ta mulle ikka ei meeldi ja ei sobi siis jääks ta lihtsalt seisma ning parem on siis kohe kõik uuesti teha.

    ReplyDelete
  3. Hehee, Eesti on ikka nii armasalt pisike! :-) Tjah, oleks mul endal ka mõni käsitööprojekt kaasas olnud, oleks ehk "jää" kohe sulanud, aga ma nimme ei võtnud midagi kaasa, jätsin kõik asjad Tuhalaande, et Tallinnas oleks ometi paar tõhusat tööpäeva ilma käsitöökiusatusteta.

    Igatahes ilusat kevadet Sulle, ja ehk kohtume kunagi päriselt, ilma vahekäigu ja häbelikkuseta. :-)

    ReplyDelete